peal kivina kivisel
loori
taak rebib kui kardina eest
päev jalutut jalutab
tooli
alt tõmbab, ei vabanda

seest
Sind maalib, et välis
saaks kesta
veel edasi aasta
või paar
väärtkivina puhtaks et pesta
peopesasse soonitud
kraav

kurbade maskide
linn
õlatut võõrstab, silm
on kodutult otsimas pide:
uus tänav on sündinud!

side
taas haavatut rebib, kus
uuele pinnale jalad
ööseks on ununend
vahti

pilv
kõhedust ähvardab: läheks
ning seoks ennast
ometi
lahti

köis köieks, kui seotud on kinni
hell paguluspilkude pelg
poeb tagasilöökide rivvi
meis eemaletõmbumisselg

mis ehe, tõi hõlpu. ent vajas
ju enamat pideta soov
ehk vähestki vastukaja
see tuuliste tunnete hoov

nii koomale tõmmatud hõlmal`
jääb loobumist ehtima sõlg
me vajadust külg külje kõrval
kõrk toetuspunkt, olemisvõlg

sai alatud hilja, sest

alandust, häbi

liig kauaks jäid

valama tulle

kui õli

mis lahvatav

kerguse vägi!

see tuli, mis kõrvetas

Sulle

nean rõõmu – päev on läbi
kui koorem oleks see
mu õlult langend
otsejoones
rinnale

paar
jalavarje näpus
siis jooksen üle tee
jään kikivarvul seisma
õhtu sillale

oh jahedust, mis tulvab jõelt
mu hõõgvel palgele!
ma naeratan.. ent hirm siis
pruugib
suud

mind seisma jääma anub
selgi korral
jalgele
voog vaibub.. lootis ta
ju hoopis muud

ning aegamisi pöördub tuul, mu
silmist pühib veed
koit huulil kibe, olen taas
kui
tasahilju teel

sööst edasi, et narmais
rakmerandid
pea kulub seegi sõit
ning rebeneb ekstaas

siis jalge ette pudenedes
sandiks
sääl põrub lill
mu juustest

poris
maas
näib ilm. on
rünkjad pilved
pandiks
kui kinni nööpind end. krae
pitsitab ja poob

mu ahastavad
narmad
vargsi kandib
vaid vihmajärgne
uhuv
tuultevoog

liiga vara on veel
sa oota
jah, sind kannaksin
süles ma küll

rinnalaps kui minu
väsinud kätel
ometi uinuks. on
temalgi külm

mäletad nääpsukest
nooremat venda?
hoidsin nii lähedal
hoida kui võis
retkel pikal ent
kaotasin enda

rajale jäigi ta -
kurnatud õis

siin, mu hõlma all, vaata:
on pala
suurem pool Sulle ses`t
vähesest nüüd
oota.. puhata liialt on
vara

niigi kannan ma
sinu ees süüd

tuleb päev, laulab
unele silmad
emal mu sirgunud
poju

praegu ent
püsi veel
minule lähedal

varsti jõuame
koju

see kas
rebib ennast meis
või mitte

napis rõivais -
külm lõi õhtul sisse

lõikas
vilja kõrrelt, tera
niitis jalust
külmanäpistus
ei olnudki
nii valus

hämar kaetas
hetkeks põlluperved
püsisime

haavatud ja
terved

linnutiivul
muremõttekoorem
ohkas tühjaks ennast

öö sai sellest
noorem

leia mind uuesti üles
tuuliste tunnete vahel
tuikava haavana, kahel
sügaval südamesüles

ütle mulle end, kallis
minekutummaks mind sule
olemishellana tule
tunnete tulises hallis

eneses tasa siis anun
ainsat, mis hingele hell
enne, kui vakatab kell
lukku saab kojata valu:

anna mulle mu sõnad
anna tagasi, palun

sisetunnet
väljapoole naerdes
seisan lävepakul
ihu
põhja
kaedes

surun
ukselingi pihku, mälupildi
kaela riputan kui
meenutava sildi

tallal kergus
hingetõmbest hoogu
saan ning
heidan end siis
tuuletõmbevoogu

kui mõtelda suudaks end
Sinust ma
vabaks
mis alles jääks?
lilled? küll
vaasita vees
ma sukelduks
sügaval
südame rabas
nii eneselt heidaks Su
sepistet` kee

kui tunde, mis tuntud
jah, oma, kuid
sõlmes
nii oma, et lahtudes
rebeneks hing
siis
lillena närbuksin
uppuvas põues
sääl anudes ainsamat
piisakest
Sind

kust algas mäng?
miks lehte enam
uut ei keera päev?
Sa näed:
ma püüan

reeglitest ent
nõrgaks
jäänud käed

nii tuuline ja õhuta
on põgenemisäng
kui hüüan..

kuuled? hüüan “kull!”
küll kulliks
olla endal järg

ning jooksen

jalutu ju
jooksust ammugi
kust algas mäng?
mul ütle, kuuled -
rinnus lõhkeb hing!

veel
seis on muutmatu :
Su skoor ja
minult null

mind ära löö
sel korral
palun!

kull!

las sajab
korra veel ja
rohkemgi, kui vaja

nii palitusse silmist
tihub väe, kui
täpselt õigel ajal
rong väljub

kannul
lehvitavad käed -
las sajab!

ning kajab
hüüd perroonil, tuules
hõlmakinnist rebib

mu põsel peatub viiv, siis
naerdes
juuksed ajab segi

ei vaja
ei, ei vaja
tuul ju maad, küll
rong taas uusi jaamu

ma lehvitan, ei
hoia silmi maas
pea püsti lakun
vihmavärskeid haavu :

las sajab!

laske vabaks mind vabana
pilguti küllaga seotud
ennast et endaga jagada
kätes, mis tunnetest teotud

laske olla mind olnuna
hõõguvkuumana köetud
tulles tulnuna pageda
marraskil verele pöetud

laske tunda mind tundena
sõnus, mis mõtetes tõetud
sihina sihitult kulgeda
värskena puuduvast võetud

sõõm meeleheidet rüüpeks ärkan vara
üll` tõmban kibedusest kangeks kulund rüü
hõlm valla, sõnatusest toas on palav
kui oimukohal tuikvel` nõuab süü

mind ahelaisse. end küll sidund ise
kui viimsest päevast lootes loobumist
ma püüdsin unustada endas minemise
ning pikendada elust joobumist

ei veel! ei kõhklust ebakõlas
mis valitud, kui sammuks sündis jälg
öö kuivatab mu kojas vargsi jalad
kui maa veel hiliskastest piisamärg

veel sulad minusse sel varahommikul
kurbnootne viiuldaja, avameelselt uje
sääl eemal kaldaäärsel rajal, tuuletul
mind oodates ja hüüdes minu nime

õrnrohetavas murus, silmad suul
nii surudes end vastu jahtund maad
Sind kuulan areldi. ja kõrrel huul
Su sosinatest vaiki osa saab

oh joovastus, oh voogav meelepett
mind käsist seo Sa sellel Looja altaril
kus viibin Sinus. hääbub habras hetk
nii äraolemisse uue koiduni

ei ole niisama, et tulen
ja sulen Su silmad :
head und!
sel kevadel.. mäletad?

kui sadas õrntalviselt lund
Su pilk rääkis tärkamisest
pool sajandit tagasi
ma mõtlesin
ärkamisest
sel ajal, kui magasid

ja lund, ja lund sadas suvve
võililledelt rahena
ning pilk sulas tasaselt unne
see tunne.. mäletad?

just niimoodi
silmad Sul sulen :
õrntalviselt
mahedalt

(28.06.2007)

kas poolenisti end
saaks annetada Sulle?

sest usu : pole teist
mul anda -
ainult tunne: 

et kanda endas meid
kaks ühes
ühishauas

jääb liiga lahjaks lein
ses´ pidulauas 

siis pool
või kõik –
üks koht vaid laua taga
üks kahele, näe -
vaagnad hurmavad 

ma palun enda
lahkumist nüüd
vabandada : 

need leinakõned
isu surmavad